kolmapäev, 11. juuni 2014

Ja olemegi tagasi Brasiilias


Jõudsime eile peale 3-päevast laevasõitu mööda Amazonase jõge Manausse. Selgelt ülerahvastatud alus. Laupäeval startis Tabatingast, Kolumbia, Brasiilia ja Peruu piiri äärest, kaks laeva Manause poole teele. Olime juba kell 8 hommikul sadamas valmis, et kell 12 väljuda. Sinna jõudes valitses segadus, erinevatel inimestel näitasid piletid erinevat kellaaega ning laeva. Siis selgus muidugi, et meie mahume laevale Voyager IV, mis väljub hoopis kell kaks päeval. Laevale hakati laskma juba 11st, sest politsei kontrollis kõikide reisiliste pagasi läbi. Siis tuli kiiresti endale ja oma võrkkiigele, mis tuli eelnevalt koos vajaminevate köitega valmis osta, laeval hea koht leida. Kahjuks olime meie suht rivi lõpus, nii pidime leppima kohaga esimesel tekil ning mahutasime oma võrkkiiged kohalike vahele.
Kadri oli kuidagimoodi ebamugavalt posti ääres ning Triin poolenisti teise võrkkiige all, sest kui ruumi enam pole, siis pannakse osad kiiged lihtsalt teiste kohale ja kõrgemale lae alla. Tegelikult olid mõlemad laevad turistide päralt. Jalkafänne oli üleilma kokku tulnud- oli inglasi, sakslasi, belglasi, ameeriklasi, austraallasi, kolumbialasi, mehhiklasi jt. Suht kirev ja lõbus seltskond ning need 3 päeva laevas möödusid kiiresti. Sai loetud, tukutud ja söödud, sest 3 toidukorda on pileti hinna sees. Söök oli maitsev ja küllaldane, ainult et toidu säilitamise ja hoidmise tingimused jätsid soovida. Seni veel on kõhud korras...

Nüüd alustame sealt kus jutt pooleli jäi. Máncorast, Peruust, sõitsime 18. mail Ecuadori. Piiriületus oli kiire ning peale paari bussivahetust leidsime end Cuencast. Veetsime seal jalutades ning mõnusas Maria's Alemania kohvikus saiakesi mugides ühe päeva. Tutvusime ka nn Panama mütsi valmistamise kunsti ja ajalooga. Niiet neile, kes veel ei teadnud, neid kuulsaid Panama kübaraid valmistatakse Ecuadoris, nimi lihtsalt on veits eksitav.

Kahjuks oli meil juba Peruus olles selge, et Ecuadori ja Kolumbia avastamiseks jääb meil aega väheks. Nii tuli meil Ecuadori vaatamisväärsuste hulgast teha valik, et kuhu minna ja mida teha. Kuna sel reisil pole meil olnud võimalust niisama rannas peesitada, siis otsustasime Ecuadoris just rannikut minna avastama. Veetsime siis mõned päevad Montañita ja Puerto Lopezi kandis Vaikse ookeani sooja vett nautides. Käisime ka Isla de la Platal, mis on ristitud nn vaesemehe Galapagoseks.
Ega jah, suurt rikkust seal ei esinenud. Nägime ühtesid siniste lestadega, ning teisi, punaste kurgualuste paunadega linde. Taimestik oli kõrbenud ning isegi pilvise ilmaga oli maru palav. Päeva teises pooles lasti pooleks tunniks snorgeldama ka, kuigi ühtegi kala ega koralli ei õnnestunud näha. Kui ikkagi eriline linnuhuviline pole, siis ei pea sinna saarele küll poolteist tundi ookeanilainetes loksuma.
Viimased kaks ööd ookeani ääres veetsime eriti mõnusas Hosteria Mandalas Puerto Lopezis. See selline bootanikaaeda rajatud mõnus väikeste majakestega hotellike. Meil oli hubane kahene bungalow suure terrassiga, kus sai võrkkiiges niisama lebotada. Peamajas oli restoran, kust sai maitsvat itaalia jäätist, teisel korrusel oli suur muusikainstrumentide valikuga ühistuba, kus lisaks veel valik lauamänge ning suur raamatukogu, kus sai juba läbiloetud raamatud uute vastu vahetada.
Sealt, kapi alumiselt riiulilt, leidsime ka ühe eestikeelse raamatu- Kreutzwaldi "Kilplased". Nimelt olevat mingi 10 aastat tagasi ühe kuu jooksul seal mitmeid eestlasi peatunud, KLM-il olevat olnud mingi Lõuna-Ameerika lendude soodukas. Peale seda ei ühtki eestlast. Seal oli nii mõnus, et kohe kuidagi ei raatsinud kotti selga tõmmata ning ära minna. Aga minna tuli, terve päeva liikusime erinevate bussidega u 12h pealinna lähedal olevasse külla Mindosse. Sõitsime läbi banaani- ja kakaoistanduste.
Mindos käisime Mariposase liblikafarmis ning tutvusime El Quetzalis šokolaadi tegemise kunstiga. Sai ka erinevaid näidiseid maitsta. Kogu tootmine ses pisikeses ettevõttes käib käsitsi. Kõige paremaks (maitse)elamuseks oli aga seal küpsetatav brownie, too šokolaadipomm oli niivõrd hea, et otsustasime järgmisel päeval tagasi minna, et enne Quitosse sõitu veel suur tükk pintslisse pista.

Quitos peatusime üle pika aja taas couchsurferite juures. Meie majutajateks olid kohalik poiss David ning poolakas Joanna, kes sündinud Tallinnas. Olevat vanemate sõnul elanud Lasnamäel, mitte kaugel Lauluväljakust, enne kui tagasi Poola koliti.
Quito ise on ilus linn. Ajaloolises osa on palju katedraale ning koloniaalseid hooneid, veidi eemale jääb restoranide, ööklubide ning hotellide piirkond, kus siis enamus turiste õhtut veedab. Seal oli tunda juba MMi hõngu. Restodes ja pubides olid osalevate riikide lipud üleval, müüdi Ecuadori koondise särke ning elati juba suure peo ootuses. Quitost sõitsime 2,5 tunni kaugusel olevasse Otavalo linna, kus laupäeviti toimub üks Lõuna-Ameerika suurimaid turge. Ärkasimegi umbes kuue ajal, et varakult kohal olla. Juba kella 7 ajal olid tänavad rahavast täis ning linna ääres asuval platsil, kus toimus loomaturg, oli kauplemine juba täies hoos. Ümbruskonnast on kohalikud oma traditsioonilistes rõivastes tulnud kokku ostma, müüma ja niisama uudistama.

Osta sai igasugu elusloomi: lehmi, vasikaid, sigu, põrssaid, kanu, tibusid, kalkuneid, kassi- ja koerapoegi, hamstreid, lambaid jne. Vaatamist oli nii palju, et alles hiljem tärkas, et oleks võinud ometi uurida palju need loomad ka maksid. Väiksena oli kunagi suur soov endale üks vasikas koju vedada, öeldi, et pole kuhugi panna, kuigi oma lapsemõistusega oleks kööki gaasikappi tahtnud mahutada, esialgu vast oleks äragi mahtunud, aga pärast... siit Ecuadorist oleks vast isegi rahaliselt ühe vasika osta jaksanud.
Oleks tahtnud terve päeva seal passida, aga plaan oli õhtuks Kolumbiasse jõuda. Nii tegime ka nn nänniturul kiire tiiru. Igasugu suveniire ning muud kraami müüdi. Vaipu, võrkkiikesid, kampsuneid, mütse, maale, ehteid jne. Enamuses oli tegemist masstoodanguga, mida varem juba kõikjal nähtud. Polnudki nagu suurt midagi võtta. Paar maali toppisime ikka kuskile kotti ära. Peale seda juba kolme erineva bussiga piirile. Piiril muidugi üritasid Ecuadori ametnikud meile väita, et neil mingi süsteem näitab, et meie kaks vajame Kolumbiasse sisenemiseks viisat. Mitte ei tahtnud meid uskuda, selle asemel pidi Triin üle silla kappama ning Kolumbia ametnike käest järgi küsima, et kas ikka on viisavaba sisenemine või ei. Selle asemel, et seal lollimoodi ringi vehkida oleks võinud lihtsalt kuskil nurga taga 10 min seista ning siis võidukalt teavitada, et jah, tõesti, meie Eesti Vabariigi kodanikud, ei vaja Kolumbiasse sisenemiseks viisat!

Kolumbias ei soovitatud öösel piiri äärest Popayáni sõita, kuna sealkandis pidavat turvalisusega endiselt probleeme olema. Nii veetsime öö Pastos, kus varahommikul liikusime koloniaallinna Popayáni, kus veetsime pealelõuna ringi kõndides. Järgmise päeva veetsime bussis. Sõitsime u 14h Cali kaudu Bogotásse. Paar korda peeti buss automaatidega sõdurite poolt kinni ning kontrolliti reisiliste dokumente. Üldse oli teede ääres päris palju relvastatud sõjaväelasi näha. Esimese öö Bogotás veetsime hostelis, kaks järgnevat couchsurferi Sebastiani juures kesklinnas 31. korruse korteris. Bogotá on suht äärmuslik linn. Vanalinnas on palju kenasid hooneid, eemal, põhjapool on nn rikaste rajoon, kus uhkete autodega sõidetakse kallite restoranide ette või käiakse lukskaupade poodides. Lõunapool ajaloolist linnasüdant on aga favelad, vaid mõne bloki kaugusel presidendipaleest. Ja seal see siis juhtuski. Tuli üks pätt päise päeva ajal ning võttis Kadri telefoni ära. Eks meil ka veits süüd- peale nelja kuud olime muutunud julgemaks. Teed pilti ilma enda ümber kõiki kahtlustamata, ei peida kõiki asju kuskile riiete alla. Väga väle vend oli. Haaras telefonist, teise käega lükkas Kadri munakivitänavale pikali, ja pistis jooksu. Vastutulevad inimesed tõmbasid kahte lehte laiali, keegi ei üritanud pätti takistada. Ja nii ta kadus koos Kadri katkise ekraani ning sita akuga mobiiliga kuskile agulisse. Kohalikud jooksid meie kisamise peale majadest välja, Kadri aidati püsti, keegi ulatas klaasi veega, üks tädi oli täis medõe rõivas mingi kreemiga hakkamas. Asus kohe Kadri marraskil küünarnukki tohterdama. Tegemist olevat pättide seas väga "popi" kohaga, kus turiste passida. Aga jah, eks edaspidi tuleb tähelepanelikum olla ning kukla taha ka silmad tekitada.

Meie majutaja Sebastian oli aga kohe valmis abistama. Uut telefoni läheb ikka tarvis. Pani siis oma ülikoolikaaslaste gruppi kuulutuse, et ostab kasutatud telefoni. Ei läinud eriti aegagi mööda, kui juba oli viis pakkumist letis. Müüdi Samsunge, BlackBerriesid ja muud. Üldse pidavat see väga popp internetigrupp olema, kus saab igasugu tehnoloogilisi vidinaid osta. Lõpuks ostis Kadri hoopis Sebastiani sakslasest korterikaaslase katkise ekraaniga LG telefoni 50 dollari eest. Saab jälle netti ja pilti (kehva kvaliteediga) teha, tuju mõneks ajaks jälle hea.

5. juuni hommikul lendasime Bogotást Leticiasse Amazoni jõe äärde. Lend oli viimse kohani välja müüdud, turiste vooris linna päris palju. Meie hosteli reserveering oli kuskile internetiavarustesse kaduma läinud, nii tuli viimasel minutil midagi uut leida. Piletid laevale soovitati ka juba ette ära osta ning oodates politseis passikontrolli järjekorras koos paarikümne turistiga võis tunda MMi lähenemist, sest enamus oli minemas tolle 3-päevase laevaga Manausse MMile mänge vaatama.
Kui oleks olnud soovi oma pileteid müüa, siis potensiaalsetest klientidest seal puudus polnud. Aga oh ei. Need piletid pole müügiks!
Hetkel peatume Manause äärelinnas kodumajutuses. Keegi peale portugali keele miskit muud ei räägi, aga samas ollakse väga sõbralikud ning google translatori abiga saab hädapärase aetud. Järgneva kahe nädala jooksul rendidakse siin majas olevad ruumid välja ning tehakse raha. Mõnusalt kodune on, ja mis peaasi, siin on konditsioneer. See siin 35-kraadises Amazoni džunglis asuvas miljonilinnas on ikka üks oluline asi küll. Nüüd üritame aga paar päeva kuumas kliimas vastu pidada. Täna üks kiire linnaring ja laupäeval ka esimene staadionikülastus!


1 kommentaar: