reede, 18. juuli 2014

Ring on täis ehk tagasi Rios


Eelmine sissekanne sai lõpetatud suure matkamise lubadusega, aga laiskus võttis võimsust ning otsustasime Lopes Mendese rannale minna taksopaadiga. Palju lihtsamalt ning kiiremini sai kohale. Tegelikult paadiga otse randa ei saanudki, veidi tuli ikka metsavahel jalutada ka. Rand ise oli ilus, mõnus peenike liiv. Peesitamist saime nautida pea tunnikese, siis tõusis tuul ning kogu rahvamass pages puude alla varju, sest merelt tulev tumesinine pilv ei tõotanud head. Kössitasime ja külmetasime seal puude varjus pool tunnikest, siis otsustasime paadiga tagasi sõita, sest ei soovinud riskida sellega, et jääme tormi kätte ning õhtul mängu ei näegi. Õnneks saime peaaegu kohale, enne kui eriti hullusti kallama hakkas. Sai veel nalja visatud, et ju keegi kuskil seal üleval juba eelseisvale mängule mõeldes nutab, aga ega me siis veel teadnud, kudamoodi see õhtune Saksa-Brasiilia mäng kulgeb.

Meie seltskonnaga ühines ka üks saksa tüdruk meie hostelist, kes ei julenud üksi brasiillaste seas mängu vaadata. Rannabaaris oli õnneks teisigi Saksa toetajaid, nii oli üheskoos mõnusam seda Brasiilia õudusunenägu vaadata. Sakslased ei teadnud, kuidas peale neljandat väravat kõigele sellele reageerida ning kuidas käituda, rääkimata mis nägudega peale 7ndat väravat brasiillastele otsa vaadata. Täiesti müstiline õhtu.

Järgmisel päeval peesitasime juba hostelist mitte väga kaugele jääval rannal. Kõik meie suured plaanid matkamisest, paadituuridest ning muust põnevast, millega Ilha Grande saarel on võimalik tegeleda, jäidki teostamata. Niisama rannas mõnuleda oli ka hea. Järgmisel päeval elasime kaasa juba Hollandile, kahjuks ei õnnestunud neil aga  Argentiina kaitsest läbi murda.
Ilha Grandelt liikusime edasi pisikesse koloniaallinna Paraty'sse. Laeval trehvasime järjekordselt eestlast. Risto on selline vahva sell, kes hääletades ning juhutöid tehes siinmail rändab, hetkel koos sakslasest sõbrannaga, kellega töötati paar kuud Saksa koondise treeninglaagri külas, kus restoranis peaasjalikult mitusadat sealkandis baseeruvat saksa ajakirjanikku teenindati. Päris huvitav oli kuulata tema lugusid. Veetsime kaks õhtut lõbusasti üheskoos juttu puhudes. Õnneks Paratyl sadas, nii oligi meil jälle hea ettekääne, miks aeg tubaste toimingutega ehk ohtra söömisega sisustada. Paratylt sõitsime laupäeva hommikul juba kella seitsme ajal tagasi Rio de Janeirosse. Bronnisime endale kolm kohta Vidigali favelas asuvasse hostelisse.
Teel sinna sõitsime mööda uhkest Sheratoni hotellist, mille ümbruses palju saksa lippudega fänne. Nimelt peatus seal Saksa koondis. Hotelli ees seisis ka tiimi buss, siis oli meil jälle asi selge. Saksa võit oli kindel. Meie bussitabamine pole meid veel alt vedanud. Ja nagu me nüüd teame, nii ju läkski! Ei tea kellele neid ennustavaid kaheksajalgu ning muid veidraid loomi on vaja, kui teil on PeipsiKajakad, kes juba 2006. aastast on oma bussitabamistega täppi pannud.

Meie hostel asus suht kõrgel mäe otsas. Miskipärast ei tahtnud ükski takso meid üles viia ning mingi mototaksoga me oma kodinatega ka ei tahtnud ekstreemsõitu harrastama hakata. Hakkasime siis üles vantsima, kõigil üle 20 kilo turjal ja päike lagipähe lõõskamas.
Andis astuda. Vahepeal tekkis loobumismõte, aga soov oli jõuda kolmanda koha mänguks Fan Festile. Peale pooletunnist mäkketõusu ning tunnist puhkust liikusimegi Copacabanale. Rahvast oli juba piisavalt palju, nii ei õnnestunud meil enam Fan Festi alasse sisse saada. Vaatasime mängu veidi kaugemal. Brasiilia õudusunenägu jätkus, väga hambutu mäng. Vähemalt niigi palju oleks võinud oma rahvale rõõmu teha, et kolmaski koht koju jätta, aga oh ei.
Finaali päeval hakkasime juba varakult Copacabana suunas liikuma. Jõudsime sinna 4h enne mängu, kuid juba siis olid Fan Festile pääsemiseks paarisaja meetri pikkused järjekorrad. Enamuse moodustasid Argentiina koondise toetajad. Ilma finaalipiletita Argentiina fänne oli viimaste päevade jooksul Brasiiliasse sõitnud kümneid tuhandeid, kes siis valjuhäälselt oma meeskonda oli toetama tulnud. Eks neile oleks hästi meeldinud brasiillastele koht kätte näidada ning nende õuel suurt võitu tähistada. Nende sellekordse ürituse luhtas aga Saksmaa, kes teenitult selle turniiri võitis. Kuigi meie hoidsime ka Saksale pöialt, otsustasime mängule sinised särgid selga tõmmata, sest muidu iga nurga peal hüüti meile Alemanha, Deutchland, Germany. Ühesõnaga kõik peavad meid siinakandis sakslasteks. Või hollandlasteks.
Ja kuna me nagunii juba teadsime, et Saksa selle ürituse võidab, siis turvakaalutlustel oli sinine särk etem. Melu oli isegi Fan Festil megalahe. Ses mõttes oli ikka hea, et finaali pääses Argentiina. Nende toetajate pöörasus on imetlusväärne! Kaks ööpäeva sõidetakse kohale, et siis Rios kuskil rannas magada, tänavate äärde pargitud autode kõrval liha grillida ning siis suurelt ekraanilt üheskoos mängu vaadata, ja seda kõike lõbusate ja rõõmsate laulude saatel. Maradona es más grande que Pelé jne. Peale mängu olid aga nii mõnegi suurema kui väiksema fänni silmad pisarais ning ninaalsused tatised. Kahju oli ainult sellest, et Fan Festi suurel ekraanil ei näidatud miskipärast autasustamist. Ei teagi kas seda tehti turvakaalutluste tõttu?!? Meile selline lahendus igatahes ei meeldinud. Peale mängu istusime veel mõnes baaris ning siis veensime ühe taskojuhi ära, et ta meid ikka favelasse tagasi ka viiks. Esmaspäeval hakkasime juba varakult liikuma. Meil oli plaan Búziosse sõita Liis tahtis ka veidi Rio vaatamisväärsustega tutvuda.
Esiteks oli aga plaanis teha kiirkülastus FIFA ametlikku nännipoodi. Oh õudust! Esiteks istusime tunnikese ummikus, siis ootasime pool tundi järjekorras, et sinna suurde valgesse telki tehtud poodi sisse saaks. Kui siis lõpuks sinna tõotatud maale saime, oli lettidele alles jäänud vaid saast. Plasttopsid, T-särgid Fuleco pildiga, mõned õnnetud plätad ning ülikallid spetsveinid. Ohtralt igasugu mõttetuid võtmehoidjaid ning pastakaid. Rahvas hullus, kui pappkastides toodi juurde FIFA kirjadega plastkotte. Kogu selle kraami eest tasumiseks tuli jälle järjekorras seista. Keerasime otsa ringi ja tegime sääred. Viskasime Liisi Sugar Loaf'i juurde ära, kus teda ootas ees järjekordne saba, et mäe otsa sõita.
Meie tiksusime taksos vaikselt bussijaama poole. Sinna jõudes oli näha suurt rahvahulka. Õnneks kellelgi teisel Búziosse suurt asja polnud, nii saime suurema vaevata järgmisele bussile piletid. Búzios on siis selline rannakuurort, mis eriti popp just argentiinlaste seas. Seal sai jälle hispaania keelt purssida. Tegime lühikese paadituuri ja vedelesime rannas. Ostsime kotitäie Havaianase kummiplätasid, sõime head itaalia jäätist ning pakkisime kotte. Reisi viimased kaks päeva veetsime aga Rios. Jalutasime taaskord Copacabanal, jõime açaid, sõime grill-liha, kastsime varbad karastavasse ookeani ning nautisime viimaseid mõnusaid päevi "talvises" Rio de Janeiros.
Veidi imelik ja kurb oli Copacabana rannal liikudes näha Fan Festi varemeid. Vaid mõned päevad tagasi oli see fännide kogunemiskohaks. Kuidagi vaikseks on jäänud, isegi fänninänni pood oli suletud. Egas midagi, tuleb meilgi kodu poole lennata.


1 kommentaar: